Veidi enam kui ööpäev reisimist ja olimegi nagu niuhti Tokyost tagasi Roomasse jõudnud. Lennujaamas ootasid meid Paolo rõõmsad vanemad, kes meid kiiremas korras koju tõid ja kohe igast head ja paremat täis söötsid. Nüüdseks on meil juba seljakotidki lahti pakitud ja proovime viimaseid tunde veel silmi lahti hoida et siinse ajavööndi kohta normaalsel ajal magama minna.
Ühesõnaga, oleme tervelt tagasi jõudnud ja naudime rõõmuga kodust tunnet!
Suur aitäh kõigile kes mu blogi on jälginud ja meie seiklustele kaasa elanud! Loodan, et lugemine oli piisavalt huvitav, ja et mu kohati romaanipikkused postitused liiga tüütuks ei kiskunud. Minu enda jaoks oli igati põnev regulaarselt kirjutada ja mööduvaid päevi ja nädalaid pidevalt kokku võtta ja analüüsida. Ongi täitsa kummaline tunne järsku kirjutamist lõpetada...
//////////////////////////////
A little over a day's travel later and just like that we were back in Rome from Tokyo. At the airport we were greeted by the joyous faces of Paolo's parents, who proceeded to take us home and feed us lots of delicious food. By now we have unpacked our rucksacks as well and we are currently trying our best to stay awake for another few hours in order to go to bed at an appropriate hour for this time zone.
What I'm trying to say is that we are back in one piece and fully enjoying the feeling of being home!
A big thank you to everyone who has followed my blog and our adventures! I hope the reading was interesting enough and that my sometimes novel-length posts didn't become too tiresome. For myself, it was exciting to write regularly and to constantly look back on and analyze passing days and weeks. To be honest, it feels a bit strange to suddenly just stop writing...
